BLOGI

TõSI Meedia blogis arutleb auto- ja muude tehnikateemade üle toimetaja Tõnu Tramm.


Kolmapäev, 17. jaanuar 2018

Kes petab keda? Ja miks? vol 2

Tänases Autolehes puudutasin samanimelises kolumnis teemat, mis on mind ja küllap teisigi autoajakirjanikke vaevanud kõik need aastad, mil oleme pidanud avalikkusele autoturu uudiseid vahendama: automüügis ja selle statistikas valitsevat segadust. Kuna aga Autolehe kolumn on pea sama lühike kui twitteri säuts, jäi kogu jutt paratamatult pealiskaudseks. Ennetades vastukaja stiilis “aga teised teevad ju ka”, otsustasin kogu teema pulkadeks lahti võtta.

Probleemi taust

Automüügistatistika mõte on minu arusaama järgi eeskätt see, et inimesed näeksid ja mõistaksid, milliseid autosid Eestis ostetakse? Või siis ei osteta. Ehk on nendest trendidest lugejal midagi kasulikku kõrva taha panna? Kui ikka mingit autot ostetakse oluliselt rohkem kui teist, siis järelikult on see auto mingis mõttes parem kui teine. Või vähemalt, halb ei saa olla. Või siis on väga hea müüja. Seegi argument. Ehk statistika peaks kajastama mitte seda, kui palju meie automüüjad autosid müüsid, vaid seda, kui palju ja milliseid autosid eestlased ostsid!

Uute autode müügistatistikat hakkas 1990-ndate keskel esimesena koostama Äripäev, eesotsas toonase autotoimetaja Tõnu Ojalaga. Alustades sellest, et helistas kõik firmad igakuiselt läbi ja küsis, kui palju ja milliseid autosid müüsite? Kui autoregistrikeskus hakkas hiljem ise regulaarselt igakuist uute autode esmaste registreerimiste statistikat avaldama, oli see juba suur samm edasi: kui varem oli automüüjatel võimalus soovi korral numbreid ilusamaks joonistada, siis registris oli kõik must-valgelt kirjas.

Õige pea selgus aga kurb tõsiasi, et ka autoregister ei pruugi näidata tegelikkust. Nimelt hakkasid müüginumbritesse tekkima anomaaliad, millest tuntuim on 1990-ndate lõpus komeedina müügitabelite tippu tõusnud Peugeot 206. Nagu hiljem selgus, oli tema meeletu “müügiedu” taga suuresti skeem, kus autod võeti uutena meie registris arvele, mõne aja pärast aga uuesti arvelt maha ja müüdi tagasi Lääne-Euroopasse.

Kogu businessi täpsemaid detaile teavad vaid asjaosalised, üldine versioon on, et väidetavalt said Ida-Euroopa automüüjad tol ajal autosid tehasest oluliselt soodsamalt kätte kui Lääne-Euroopa omad ja tänu sellele säärane “hulgimüük” koos autode füüsiliselt edasi-tagasi solgutamisega tulusaks äriks osutuski. Nägin toona ise Poola teedel Peugeot koormate ja Eesti numbritega rekkasid, mis sõitsid mitte sealt siia, vaid vastupidi.

Kõige huvitavam selle loo juures oli aga see, et neid autosid hakatagi meil ostma ja Peugeot 206 oli päriselt mitu aastat üks eestlaste lemmikautosid. Kui ikka edetabelites 206 müüginumbrid ühel hetkel kosmosesse tõusid, vaatasid inimesed, et ohoh, see peab küll hea auto olema ja läksid ostsid kah. Ehk ehe näide elust enesest, kuivõrd  meie autoostjad müügitabelites kajastatut arvestavad ja kui oluline on, et statistika räägiks tõtt.

Pädev statistika puudub

Selle peale hakkas automüüjate liit (AMTEL) avaldama oma statistikat, kus automüüjad pidid ekspordi eraldi reana välja tooma. Kõik automüüjad aga polnud AMTELi liikmed, neid ei saanud keegi millekski sundida ja kogu statistika oli endiselt kanajalgadel. Õnneks on viimastel aastatel hakanud oma müüki ja eksporti AMTELi statistikas kajastama kõik automüüjad, ehk olukord on tunduvalt paranenud, kuid nagu selgub, siis tegelikkusest endiselt kaugel.

Vähemalt saab seda järeldada pärast seda, kui olin koondanud igakuiselt tabelisse uute sõiduautode esmased registreerimised ning võrrelnud neid hiljem hetkeseisuga 31. detsember 2017. Loogika oli lihtne: kui aastas võetakse registrisse X kogus mingit uut sõiduautot, siis peaks aasta lõpus olema registris enam-vähem sama kogus 2017. aastal toodetud sama autot. Ok, aasta alguses registrisse kantud auto väljalaskeaasta võib olla ka 2016, mõni auto on riigist lahkunud, mõni mujalt juurde tulnud aga laias laastus peaksid need numbrid enam-vähem klappima.

Aga otse loomulikult ei klappinud. Selgub, et uute autode uuesti arvelt mahavõtmine (ehk siis suure tõenäosusega reeksport) on mõnede automarkide seas tänaseni aktuaalne teema. Usaldada ei saa ka AMTELi statistikat, kus automüüjad väidetavalt oma reeksporti ausalt deklareerivad. 2017 lõpuks oli registrist “haihtunud” pea kolm korda rohkem autosid, kui oli neid AMTELi tabelis ekspordi real deklareeritud. Liidu andmetel läks mullu eksporti 1139 uut autot, registrist on neid uuesti maha võetud aga üle 3000.

Järelikult…Eestis polegi ühtegi usaldusväärset statistikat, mis näitaks, kui palju ja mida eestlased tegelikult ostavad.

Suurimad “haihtujad”

Mul on siiralt hea meel, et müügitabeli liidritega on kõik korras! Nii Škoda, Toyota, Volkswageni, Kia, Nissani, Honda ja paljude teiste müüjate numbrid klapivad sisuliselt kopkapealt ja kui aasta jooksul võeti arvele 1329 uut Octaviat, siis 31. detsembril 2017 oli neid registris täpselt 1329. Sama lugu Toyota Corolla, Honda Civicu ja paljude teistega.

Mõnel autol osutus nihe aga lausa ulmeliseks, eriti Autolehes välja toodud Renault Cliol. 12 kuuga kanti neid meie registrisse 746 autot, aasta lõpuks oli neid aga alles vaid veidi üle 400. Ehk 339 uut Cliot on vahepeal kusagile kadunud ning ilmselt kaob veel. Suure tõenäosusega ei jää meie teedele ka detsembris arvele võetud 121 Cliot, millega see auto aasta lõpus justkui “eestlaste uueks lemmikuks” tõusis.

Miks ma seda usun? Väga lihtsal põhjusel – ma usun oma silmi. Olen üritanud spetsiaalselt viimastel päevadel sadade Octaviate, CR-V-de ja Qashqaide vahel meie tänavapildis kokku lugeda kõik Renault Cliod, et mingigi pealiskaudne suhe paika saada. Aga mitut Cliot ma olen näinud? Mitte ühtegi! Ma ei tea, võib-olla peidavad nad tõesti end kusagil maapiirkondades või äärelinnades aga Talinna keslinnas, ausalt, no mitte ainsamatki.

Lisaks Cliole on Renault`l “kaotsi” läinud 234 Capture`it, 86 Kadjarit jne. Kokku 724 autot. Tõsi, AMTELi andmetel deklareeris ka Renault mullu eksporti, 237 autot, kuid kaks korda nii palju autosid (487) on endiselt kusagil “õhus”!

Järgmine suurem “haihtuja” võrreldes registri ja AMTELi andmetega on Citroen. Väidetavalt pole eksporti läinud neist mitte ühtegi, kuid registrist on kadunud tervelt 310 autot. Peamiselt väikekaubikute turuliidrit Berlingot, mida jääb puudu tervelt 220. Kolmandal kohal on Hyundai, mis AMTELi andmetel oli 331 autoga küll mullu kõige suurem eksportija, kuid endiselt on 243 Hyundaid registrist vajaka. Registri ja AMTELi andmeid võrreldes on puudu veel 212 Peugeot`d, 108 Mazdat, 103 Land Roverit, 102 Daciat jne.

Erinevaid numbreid omavahel kõrvutades saame sellise pildi:

Erinevus statistika ja tegelikkuse vahel

Mark 2017 kantud registrisse uusi sõiduautosid 2017 aasta autosid registris seisuga 31. detsember 2017 Vahe AMTELis deklareeritud eksport Lõplik erinevus
Renault 2153 1429 724 237 -487
Citroen 869 559 310 -310
Hyundai 1285 711 574 331 -243
Peugeot 1080 858 222 10 -212
Mazda 616 413 203 95 -108
Land Rover 197 65 132 29 -103
Dacia 963 635 328 226 -102
Audi 482 401 81 9 -72
Seat 214 138 76 6 -70
Suzuki 212 150 62 -62
Kia 1575 1519 56 14 -42
DS 41 12 29 -29
Toyota 3735 3707 28 -28
Alfa Romeo 67 31 36 24 -12
Porsche 180 143 37 29 -8
Volkswagen 2065 2059 6 1 -5
Honda 1213 1208 5 1 -4
Opel 944 940 4 -4
Lexus 180 176 4 1 -3
Skoda 3295 3294 1 -1
Fiat 49 48 1 -1
Subaru 879 874 5 5 0
SsangYong 18 18 0 0
Cadillac 12 12 0 0
Bentley 4 4 0 0
Omavalmistatud 3 3 0 0
Easymile 2 2 0 0
GMC 1 1 0 0
McLaren 1 1 0 0
Jeep 168 124 44 45 1
Mini 83 76 7 8 1
Jaguar 63 31 32 33 1
Tesla 7 8 -1 1
Dodge 6 7 -1 1
Chevrolet 1 2 -1 1
Ferrari 1 2 -1 1
Maserati 10 12 -2 2
Chrysler 4 8 -4 4
Ford 567 578 -11 11
Nissan 852 864 -12 12
Volvo 369 391 -22 22
Mitsubishi 179 189 -10 20 30
BMW 427 459 -32 32
Mercedes-Benz 513 565 -52 15 67

Registrist kadunud autode TOP 10 

Renault Clio 339
Renault Capture 234
Citroen Berlingo 220
Hyundai i20 215
Hyundai Tucson 191
Dacia Duster 183
Hyundai i30 170
Mazda CX3 133
Dacia Sandero 103
Peugeot 2008 98

 

Uute autode tegelik TOP 20 2017 registris olevate autode põhjal

Škoda Octavia 1329
Toyota Avensis 891
Toyota RAV4 864
Volkswagen Passat 734
Škoda Superb 617
Kia Sportage 592
Nissan Qashqai 586
Toyota Auris 562
Honda CR-V 555
Škoda Fabia 548
Volkswagen Golf 521
Kia cee`d 514
Toyota Corolla 477
Škoda Kodiaq 453
Subaru Outback 433
Renault Clio 407
Toyota CH-R 395
Volkswagen Tiguan 379
Dacia Duster 365
Subaru Forester 347

Allikas: Maanteeamet, AMTEL

Kui autosid on registris rohkem?

Nagu esimesest suurest tabelist näha, oli aasta lõpus mõne automargi puhul registris rohkem 2017. aasta autosid, kui neid on aasta jooksul uutena registreeritud. Sellele on lihtne selgitus: nimelt kajastab detsembri lõpu seis registris olevaid autosid väljalaskeaasta järgi, kuid ei näita, milline neist on meie autoparki laekudes olnud täiesti uus, milline aga juba varem  mõne teise riigi registrist “läbi astunud”. Esimene tulp, ehk aastane esmaregistreerimine kajastab aga vaid täiesti uusi autosid, mis pole kunagi üheski teises registris olnud.

Sellist “äraspidist” edetabelit troonivad peamiselt preemiummargid, nagu Mercedes-Benz, BMW, Audi, Volvo. Tuleneb see ilmselt sellest, et mõnest teisest riigist saab uue preemiumauto soodsamalt kätte kui meil. Lisaks üksiküritajatele on selle ära tabanud vahendusfirmad, nagu näiteks hiljuti meedias kajastatud Ülemiste Citys tegutsev ettevõte, mis vahendab Tšehhist sisuliselt uusi, kuid kirjade järgi vähekasutatud preemiumautosid. Kuumemad kaubad olid mullu MB E-klass, BMW 5. seeria, Audi Q7 jt. Ehk me mitte ainult ei “tooda” reeksporti, vaid tarbime seda ka ise.

Kokkuvõtteks

Kogu pika jutu lõpuks tahan öelda, et mul pole ei sooja ega külma, kes ja kui palju reekspordib, millist skeemi kasutab ja kui palju selle pealt tulu teenib. Automüük on minu jaoks samasugune kaubandus nagu iga teine, inimene ostab ikka sealt, kust saab odavamalt ja kaup liigub sinna, kus on rohkem ostjaid. Kogu mõttearenduse ainus point on see, et olen väsinud kohvipaksu ja mitme erineva statistika taustal ennustama, kui palju ja milliseid autosid eestlased tegelikult ostavad.

Autoregister pole milleski süüdi, nemad teevad oma tööd. Tuleb avaldus, võtame registrisse, tuleb teine, võtame maha. Ainus, mis ta teha saaks, oleks hakata avalikustama igakuiselt ka seda statistikat, kui palju ja milliseid uusi autosid arvelt maha võetakse ning eraldama need hiljem esmaregistreerimiste koondstatistikast. AMTEL aga peaks avaldama automüüjatele veelgi suuremat survet, et absoluutselt kõik esitaksid õigeid numbreid.

On siililegi selge, et autod liiguvad riigist-riiki, inimene kolib või müüb oma auto Eestist välja, ettevõte laieneb, no mida iganes. Teatav “Tambovi konstant” on ka arvel olevate ja aasta jooksul arvele võetud uute autode võrdlusesse sisse kodeeritud. Rääkimata sellest, et nii mõnedki detsembri lõpus arvel olnud autod on tõenäoliselt endiselt omanikuta ning lahkuvad samuti õige pea meie ARK hingekirjast. Küll aga tundub, et möödunud aastal ei ostnud eestlased mitte 25 585 uut sõiduautot, nagu ütleb maanteeameti statistika, ega ka 25 020 autot, nagu teatas AMTEL oma pressiteates, vaid umbes 22 500. Just nimelt “umbes”, sest absoluutset tõde on kogu selles statistika virr-varris täiesti võimatu välja selgitada.

Pealegi, meil on isegi hästi. Väidetavalt käivad Leedu autoregistrist läbi tuhanded uued Fiat 500-d, mida Poolast sisse veetakse ja siis “pruugitutena” edasi Itaaliasse müüakse. Ehk sealne statistika olevat veel rohkem pea-peale pööratud.

 


Neljapäev, 10. august 2017.

20 aastat Hyundai-Kia maavõistlust

Ühel sumedal suveõhtul sõbraga vorsti grillides tulid jutuks Korea autod. Muuhulgas küsimus, et kumba on Eestis läbi aegade ikkagi rohkem müüdud, kas Kiat või Hyundaid? Jutt käis uute sõiduautode müügist, mõistagi.

Hea küsimus! Seda, et mullu lõpetas Kia enam kui kahekordse eduga Hyundai ees, ma tean. Aga mäletan ka aegu, mil Hyundai oli juba rahva seas sama populaarne kui Opel, Kiat peeti aga endiselt pigem mingiks arengumaa toodanguks. Isegi Nokia telefoni kutsuti “NO KIA”-ks, ehk tema maine ei erinenud toona väga palju mõne praeguse Hiina tootja omast. Aga kumb ikkagi kokkuvõttes juhib?

Asi hakkas huvitama. ARK müügistatistika on avalikuks pruukimiseks saadaval vaid alates 2006 aastast, ehk viimase 11 aasta kohta. Minu eesmärk oli enam-vähem pädev pilt ette saada vähemalt viimase 20 aasta andmetest. Kaugemale enam ilma ARK-st tasulisi andmeid tellimata niikuinii ei jõua, pealegi on 20 ilus ümmargune number.

Mäletan, kuidas ma umbes 15 aastat tagasi Äripäeva paberarhiivi lappasin ja sealt igakuiseid automüügitabeleid excelisse sisestasin. Eelkäija Tõnu Ojala oli teinud omal ajal tubli tööd ja hakanud müüginumbreid igakuiselt automüüjatelt välja nõudma. Loomulikult jätkasin ma 1999 Äripäeva tööle asudes sama traditsiooni, ehk toosama statistika oli mul kusagil arhiivis olemas.

Võttis aega, mis ta võttis aga täna sain lõpuks (tänud Ojalale, kes 1997 aastaga aitas) tabeli kokku ja vastuse Kia-Hyundai igavikulisele küsimusele teada! See oli pehmelt öeldes jahmatav. Kes sellele huupi vastata osanuks, pidanuks olema kas selgeltnägija või ARK töötaja. Ajavahemikul 1. jaanuar 1997 kuni 31. juuli 2017 (rõhutan veelkord, minu isikliku arvepidamise alusel, mis ei pretendeeri absoluutsele tõele) on Eestis müüdud 13 368 Hyundai ja 13 347 Kia sõiduautot! Erinevus on kõigest 21 autot Hyundai kasuks viimase 20 aasta ja seitsme kuu jooksul! Nii tasavägist seisu poleks ma osanud uneski ette näha.

Igavikuline võistlus

Kia ja Hyundai maavõistlust on Eestis olnud päris põnev jälgida juba aastaid. Tehniliselt identsete autode edu on sõltunud disaineritest, edasimüüjatest, garantiitingimustest ja veel sajast muust pisiasjast. Kord on peal üks, kord teine, kuid viimastel aastatel on Kia ülekaal olnud siiski muljetavaldav. Miks see nii on, eks sellel ole omad põhjused. Mõned igati loogilised, mõned nii väga mitte.

Loogilistest põhjustest esimene on muidugi 7-aastane garantii, millega Kia omal ajal esimese autootjana maailmas lagedale tuli. Ilmselgelt kannustas seda sammu soov tõestada, et Kia ei ole pärast Hyundai omandusse minekut enam mingi mõttetu auto, vaid töökindel ja konkurentsivõimeline sõiduriist, mida tasub vägagi tõsiselt võtta. Kuivõrd see garantii tegelikkuses kohe kehtima hakkas ja mis nüansse see kõik endas sisaldas, on omaette teema. Küll aga andis see müüjatele suurepärase võimaluse sõnum jõuliselt oma turundusvankri ette rakendada ja ilmselgelt asi töötas.

Teiseks legendaarse disaineri Peter Schreyeri asumine Kia palgale. Kui panna kõrvuti eelmise põlvkonna Kia Sportage ja Hyundai ix35, polnud erilist küsimust, kumb ostjad rohkem ära võlub. Just eelmine Sportage sai Kia jaoks meie maasturilembesel turul nö lõplikuks läbimurdemudeliks ning ehkki nii mõnedki peavad viimast Sportage`t koledaks nagu öö, ikka ostetakse.

Kolmandaks on Kia osanud teha väga head turundustööd nii Eestis, kui tehase tasemel (vähemalt Eesti autoajakirjaniku pilgu läbi vaadatuna). Olles käinud üle 15 aasta järjest erinevatel tehaseesitlustel, on asjaliku ja suurepärase korralduse poolest eredalt meelde jäänud just viimase Kia Sportage`i esitlus. Ei mingit niisama passimist ega sõrmekeerutamist, kaks päeva järjest oli kõikidele ajakirjanikele vabalt saadaval kogu uue Sportage`i mootori- ja mudelivalik, hästi valitud erinevate teeoludega proovisõidutrassid jne, jne. Nii mõnelegi teisele tootjale tahtnuks pärast seda öelda: “minge ja vaadake, kuidas tuleb proovisõite korraldada!”

Hyundai tehaseesitlusi ma aga eriti ei mäletagi. Aa, üks ammune i20 (või oli see veel Getzi facelift) üritus Taanis tõepoolest oli. Pidime toona ise hotelliga arveldama ja hommikul avastasime, et keegi Kim Koreast oli oma õhtused õlled minu toa arvele kirjutanud. See on ainus, mis meenub.

Tõe huvides tuleb muidugi märkida, et ega ka Kia varasemalt väga eestlasi tehaseesitlusele ei kutsunud ja viimasel ajal on ka Eesti ajakirjanikud käinud mitme Hyundai uudismudeli maailmaesitlusel. Pealegi, kui uued mudelid ükskord Eestisse jõuavad, on kogu meediainfo ja proovisõiduautod olnud alati valmis nii Hyundail, kui Kial.

Hyundai ei anna alla

Vaatamata tõsiasjale, et mullu müüs Kia Eestis 1228 autot ja Hyundai vaid 501, pole viimane kindlasti veel alla andnud. Peter Schreyer kolis Kiast üle Hyundaisse ja tulemused on uue Tucsoni peal selgelt näha. Kuidas turg võtab vastu uue i30 muutumise “igavaks Golfiks”, seda on veel vara öelda. Auto ise on igatahes väga hea, nagu ka uus i20.

Mõne aasta eest korraldati ümber Hyundai esindus Baltimaades, mida asus vedama legendaarne automüüja Erkki Ots. Müügile on jõudnud nii uus i20 kui 130, uus Tucson on tõstnud nii mõnegi klassikalisema disaini austaja Sportage`i roolist välja jne. Igatahes tänavu juulis oli Kia edu Hyundai ees kahanenud vaid 19 autole.

Seega, võistlus jätkub ja aina põnevamaks läheb. Nimelt jõuavad veel tänavu müügile uued pisimaasturid Kia Stonic ja Hyundai Kona. Mõlemad üdini stiilsed sõiduriistad, mis meie turul lähevad ilma vähimagi kõhkluseta nagu soojad saiad. Kumb rahvale rohkem meeldima hakkab, ei oska täna veel keegi ennustada. Ilmselt on õige hetk hakata tegema panuseid?

Järgmises postituses püüan anda ülevaate 20 müügiaastast tervikuna. Millist automarki on müüdud kõige rohkem, kas turgu valitsevad jaapanlased või sakslased jne. Püsige lainel.